Raadioamatörism Eestis – meie arengu lugu

Nii see algas

Kahe viimase aastasaja tähtsatest leiutustest, mis on kujundanud nüüdisaja elulaadi – elekter, auto, lennuk, telegraaf, telefon, fotograafia, kino, raadio ja televisioon – on just raadiol eriline koht. Hästi on see erilisus sõnastatud 1929. aastal Tallinnas ilmunud koguteoses “Ringhääling”:Raadio kuulub nimelt maailma kõige rahvalikumate suurleiduste hulka. Ta on kättesaadav ja tundmaõpitav, kasutatav ja käsitatav igaühele ja just see on teda rahva laiade hulkade teadvuses ja tundmises teinud asjaks, mis kõlbab nagu mingiks eritähiseks maailma edukäigu ajaarvamises.
Tõepoolest – raadio on ju põhimõtteliselt nii lihtne, et vähemalt algaastail oli vastuvõtja või ka saatja kokkupanemine jõukohale koolipoisilegi. Nii juhtuski, et kui juba kümmekond aastat pärast itaallase Marconi ja venelase Popovi esimesi katsetusi 1895. aastal kasutati raadiosidet ulatuslikuks kommerts- ja sõjaväesideks, leidus ka küllaltki palju asjahuvilisi, kes oma kodus vastuvõtu- ja saateaparaadigi valmis meisterdasid. Näiteks sai soomlasest koolipoiss Eric M.C. Tigerstedt 1905. aastal valmis sädesaatja ning, et seda katsetada, kutsus ta Helsingi reidil seisva Vene sõjalaeva raadiojaama. See vastaski! Eric viidi ülekuulamisele ja saatja konfiskeeriti... Lisaks pidi ta andma lubaduse, et enam kunagi ei tegele selliste asjadega. Muidugi tegeles, nagu paljud teisedki. Seega kerkis ametivõimude ette ülesanne kuidagi lahti saada tüütutest asjaarmastajatest. Kuna tollal peeti sidet praeguses mõistes pikkadel ja kesklainetel, otsustati asjahuvilistele katsetamiseks jätta kasutuina peetavad lühilained. Üllatuslikult leidsid nad, et lühilained võimaldavad saada sidet palju kaugemale ning lühilaineamatööride - nii neid hakati nimetama - hulk hakkas kogu maailmas jõudsalt kasvama. Kui USAs loodi 1914. aastal esimene raadioamatööride organisatsioon, arvati selliseid huvilisi kokku 6000 ringis. Tänapäeval on maailmas aga ligi 3 miljonit raadioamatööri, kes kasutavad oma isiklikku raadiojaama teiste amatööridega vestlemiseks, vahetavad raadioseadmete ja antennide iseehitamise kogemusi, uurivad raadiolevi iseärasusi, õpivad keeli, tunnevad rahuldust ja naudingut sellest, et nüüdisaja tööstuslikult toodetud seadmete maailmas midagi ka ise valmis teha ja seda toimimas näha.
Raadioamatööriks olemine ei tähenda olla selle ala spetsialist. Selle kütkeisse võib langeda koolipoiss ja professor, arst ja õpetaja, kirjanik ja traktorist. Kes kord raadioamatööriks olemise võlu on tunda saanud, ei saa sellest enam naljalt lahti. Või nagu vahel öeldakse: ”Raadioamatörism pole harrastus, vaid elulaad”.
 
Raadioamatörism esimese Eesti Vabariigi ajal                       alt
Eestisse jõudis raadio 1920-ndate aastate algul. Ajaleht “Postimees” kirjutas 1921 aastal, et Tartus on kuulatud Naueni raadiojaamast muusikat. Samal aastal on Eesti Kaitseväe raadiorood korraldanud raadiojaamade näituse, mille vastu oli äärmiselt suur huvi. Suursündmuseks oli aga esimene eestikeelne raadiosaade 11. mail 1924 Haapsalu raadiojaamast. Selleks ajaks olid kolm Pärnu koolipoissi – Eugen Tumma, Vitali Aleksandrov-Suigussaar ja Karl Olof Leesment – juba kuulnud ühtteist raadioamatörismist. 5. augustil 1924 sai K.O. Leesmendil valmis lühilainevastuvõtja, millega hakati jälgima Euroopa raadioamatööride omavahelisi sidesid. Seda päeva, 5.augustit 1924, loetakse lühilaineamatörismi alguseks Eestis. Ei ole kahjuks kindel, kas Leesment samal (1924) aastal reaalse kahepoolse sideni jõudis, kuigi ühtede mälestuste (P.Sammet) järgi see nii juhtus. Paraku ei ole antud side kohta säilinud mingeid täpsemaid andmeid.
Palju kindlamalt saame väita, et 1926 aasta kevadel pidas V. Suigussaar Eesti esimese kahepoolse raadioside lühilaineil, kasutades selleks ise väljamõeldud kutsungit T2X. Juba järgmisel aastal (1927) ulatub tema saatja signaal ka USA-sse. Kuna raadioamatööride tegevust suunavat organisatsiooni Eestis siis veel polnud, kasutatigi enda poolt väljamõeldud kutsungeid, E. Tumma oli näiteks TE-XX. Rahvusvaheline Raadioamatööride Liit (IARU) kehtestas 1. veebruaril 1927 amatöörjaamade kutsungite süsteemi, mille järgi Poola, Leedu, Läti ja Eesti amatööridele anti kutsungi eesliide ET, Eestile sellest ET3. Ent Eesti amatöörid jäid veel ametlikult registreerimata. “All hams in Estonia – unlis! Hi! Hi!” (kõik Eesti amatöörid on registreerimata!), kirjutab kutsungit ET3XY kasutav E. Tumma 17. aprillil 1928 peetud side kohta Soome amatöörile ES2NL (NB!) saadetud QSL-kaardil. Eesliidet ES hakati Eestis kasutama 1. jaanuarist 1929, mil jõustus 1927 a. vastu võetud Washingtoni konventsioon. Eesti Vabariigi Postivalitsus hakkas raadioamatööre ametlikult registreerima alates 1931. a, kuni 1935. a. oli kutsungite ametlikuks eesliiteks ESX, seejärel aga juba tänagi kasutatav ES+1...9+täht.
1. märtsil 1935 registreeriti EV Siseministeeriumis Eesti Raadio Amatööride Ühing (ERAÜ). See tähistabki “ametliku” ja organiseeritud raadioamatörismi sündi tollases Eesti Vabariigis. Ühingu esimene üldkoosolek tuli kokku sama aasta sügisel, 22. septembril 1935 a. Tallinnas. Koosolekul valiti ERAÜ esimene, viieliikmeline juhatus, kuhu kuulusid Arnold Isotamm (hilisem ES5F) ühingu presidendina, abiesimees Ants Pärjel (ES7C), sekretär Vitali Suigussaar (ES6C), laekur Aleksander Rähn (ES3DW) ja liikmena Richard Paide (ES5C). 1. septembril 1938 võeti ERAÜ vastu ka IARU liikmeks.  
 alt
 ERAÜ juhatus 1939. a. - vasakult: Paul Sammet (ES7D) - sekretär, Aleksander Rähn (ES2F) - laekur,
 Leopold Vedru (ES2C) - abiesimees, Arnold Isotamm (ES5F) - esimees, Karl Olof Leesment (ES3F) - liige
 
1930-ndate teisel poolel oli ERAÜ ning Eesti raadioamatööride tegevus päris aktiivne, organiseeriti mitu välipäeva Porkunis (esimene 1937.a.), võeti osa rahvusvahelistest võistlustest, mitmed operaatorid täitsid diplomi WAC nõuded (st said sidet kõikide kontinentidega – esimesena Ants Pärjel, ES7C 1935.a.), Karl Kallemaa (ES5D) evitas esimesena siis veel väheharrastatud 28MHz laineala (1937), osaleti mitmete trükiste ja ajakirjade väljaandmisel jne. Aastatel 1924-1940 tegutses Eestis kutsungiga raadioamatööre teadaolevalt kokku 56. Nende huvitava ja mitmekülgse tegevuse katkestas aga puhkenud Teine Maailmasõda. Punaväe sissetulekul Eestisse keelati 17. oktoobril 1939 side välismaaga raadioteel. Hiljem keeldu leevendati, kuid 12. detsembrist 1940 keelati kõigi Eesti amatöörjaamade töötamine ja 15. detsembri õhtuks olid kõik jaamad pitseeritud. Enamiku tolle aja Eesti amatööride saatus okupatsioonide ning sõjakeerises oli kurb – paljud arreteeriti ja hukati, osad küüditati, osad langesid sõjas, mõnedel õnnestus ka põgeneda läände. Suurem osa neist ei saanud kahjuks kunagi tagasi oma hobi juurde...
 

ERAÜ liikmed enne II maailmasõda 


UR2-aeg                                                                       alt
Sõda lõppes küll 1945.a., aga raadioamatörismi jaoks alles 1946. Siis kutsuti ellu OSOAVIAHIMi Sideklubi, mis hiljem nimetati ümber ALMAVÜ Eesti Vabariiklikuks Raadioklubiks (EVRK). Klubi peamine ülesanne oli valmistada ette kutsealuseid side-erialadel, kuid läbi lühilaine sektsiooni suunata ka raadioamatööride tegevust Eesti NSV-s. Õnneks olid mõned Eesti Vabariigi aegsed amatöörid siiski alles jäänud, kes nüüd proovisid antud harrastust taas ellu äratada – seda muidugi lubatud ning „nõukogulikus raamistikus“. 1947 alustas tööd Arnold Isotamme (ex ES5F) projekti järgi ja Aleksander Jätmari (ex ES4F) poolt ehitatud klubi raadiojaam UR2KAA, mis üleliidulisel raadionäitusel pälvis esikoha. Asutati haruklubid Tartus (esimene ülem Loomet Tomera, raadiojaam UR2KAE) ja Rakveres (raadiojaam UR2KAC). Tavaliselt kasutati omaehitatud saatjaid, vastuvõtjad olid aga kas trofee- või Punaarmee jääkvarustuse hulgast. Isetegevuslikud raadiokonstruktorid Kurt Kingo, Osvald Pohlak, Valter Toodo, Enn Parve, Aleksander Jätmar, Aavo Talvet (UR2AH) ja Aleksei Tepljakov (UR2AM) olid need, kelle teadmistele ja oskustele rajanes osaliselt ka Eesti sõjajärgne raadioelektroonikatööstus.
Tallinnas tegutsesid loodud klubi juures innukalt juba uued noored amatöörid – Roland Kesker (UR2AE, UR2KAA kollektiivraadiojaama ülem), Valler Kukk (hiljem ES1TM), Kaljo Tuul (ES1AB), Heiki Kallas (UR2AW/ES1AW), Arvo Kallaste (UR2CW/ES1CW), Ülo Rätsep (UR2CR/ES1CR), Teolan Tomsonalt (UR2AO/ES1AO) ja Enn Lohk (UR2AR/ES1AR).
Tartus olid eestvedajateks juba enne sõda alustanud Karl Kallemaa (UR2BU/ES5D) koos Eino Soometsa (UR2DE/ES5DE), Heino Raudsepa (UR2DX) ning Ilmo Juksaarega (UR2CQ). Selle ajajärgu tähtsündmusteks võib pidada Karl Kallemaa ja Georg Rajasaare “Raadioamatööride teatmiku” ning Arnold Isotamme “Raadioamatööri käsiraamatu” väljaandmist – raamatud, mis mitme aastakümne vältel olid peamiseks eestikeelseks kirjalikuks lähtematerjaliks igale alustavale noorele raadiohuvilisele.
Viiekümnendad aastad tõid raadioamatööridele paraku mitmeid kitsendusi. 1950. aastast lubati sidepidamist ainult NSV Liidu ja nn. sotsialismimaade jaamadega. Uusi amatööre tuli juurde harva, uusi tehnilisi ideid ei liikunud ja elu lühilaineil jäi seisma. Liberaalsemad tuuled hakkasid puhuma alles alates 1956. aastast, mil raadioamatööride arv hakkas jõudsamalt kasvama. 1960. aastal loeti Eesti NSV-s kokku 92 kutsungiga amatööri. Kogenumad neist said taas loa pidada sidet ka väljapoole sotsialismileeri. Alguse sai ka tänaseni kestev omavaheline harrastuskaaslaste seltskondlik suhtlemine – 1959.a. peeti Tartus esimene Eesti raadioamatööride konverents koos sellele järgnenud balli ja restoraniõhtuga.
Kui siiani olid amatöörid pidanud sidet vaid telegraafi (CW) ja amplituudmodulatsiooniga (AM), siis 1960. aastast algas ka Eestis ühe külgriba modulatsiooni ehk SSB ajastu. Sellel uudsel ja efektiivsel tööliigil pidas esimese side Enn Lohk (siis UR2AR) 7. jaanuaril 1960. Talle järgnes UR2AO ja klubijaamad UR2KAA ja UR2KCA. Enn Lohk tõusis peagi sel alal NSVL liidriks ja arvestatavaks tegijaks maailmas, täites esimesena USA “CQ Magazine” poolt väljaantava diplomi “WAZ TWO-WAY SSB” nõuded. Karl Kallemaa (siis UR2BU) pidas 1959 a. esimesena Nõukogude Liidus side üle virmaliste (144MHz-l, 1959. a.) ning evitas esimesena Nõukogude Liidus ka 144 MHz meteoorside (1961). Samuti esimesena Nõukogude Liidus saavutas Teolan Tomson (UR2AO) hinnatava 5BDXCC diplomi (nr. 141 üldarvestuses). 1961. a. hakati ka raadiosportlaste tulemusi hindama spordijärkudega. Rohkem kui 40 Eesti amatööri jõudsid NSVL meistersportlase, Vjatsheslav Krivoshei (UR2QI) ja Vello Priiman (UR2QD) hiljem aga ka rahvusvahelise meistersportlase tiitlini.
1965. aastast, vaatamata Moskva esialgsele vastuseisule, hakati Eesti algatusel läbi viima iga-aastast regionaalset Balti contesti “SB” Eesti, Läti ja Leedu amatööride ja vabariiklike Raadiospordi Föderatsioonide vahel. Samaaegselt alustatud Eestisisesed n.n. lühilaine minitestid valmistasid aga noori ette võistlusspordiks.
altRahvusvaheline suursündmus oli Enn Lohu ja Tõnu Elhi (siis UR2DW) organiseeritud Franz Josephi Maa DX-peditsioon 1972. a., mis tunnistati selle aasta maailma parimaks raadioekspeditsiooniks. Mainida tuleb ka Karl Kallemaa pikka ning viljakat ajakirjanduslikku tegevust üleliidulisel areenil – 1960.a. kuni 70ndate lõpuni oli Karl kogu NSV Liidus ülimalt populaarse harrastusajakirja “Radio” ultralühilainenurga toimetaja.

Organisatsiooni arengus oli oluline samm ALMAVÜ-le paralleelse, kuid ühiskondliku organisatsiooni – Eesti Raadiospordi Föderatsiooni asutamine 1960.a. 1964 peeti Võrtsjärve ääres Valmal esimene Eesti amatööride suvine telklaager, millest sai meeldiv traditsioon. Edasi arenes ka klubiline tegevus kohtadel. Kirovi kalurikolhoosi juurde rajati 1979. a. teguvõimas klubi (UK2RDX/UR1RWX/ES2WX), kus peamiseks organisaatoriks oli Toomas Kull (UR2RJ/ES2RJ). Ranna sovhoosis Tabasalus kerkis 1980. a. Hellar Pagi (UR2RII/ES1II), Viktor Repponeni (RR2TCT/ES2RT) jt. ehitatuna tehniliselt tugev klubijaam (UK2RBM/UR1RXM/ES2XM), mis peajõu suunas ultralühilaineile ning sidedele Kuu kaudu. Satelliitside pioneeriks oli Albert Matikainen (UR2EQ/ES4EQ). Esimese Maa-Kuu-Maa (EME) side 144MHz’l Eestis pidas Ants Randmaa (UR2RQT/ES6RQ) 1982 a. Esimestena Eestist tõusid DXCC Honor Roll’i Enn Lohk (UR2AR/ES1AR) ja Vello Priimann (UR2QD/ES1QD). 
altSportlikuks suursaavutuseks tuleb pidada aga Eesti ultralühilaine meeskonna “kübaratrikki” NSV Liidu kohalesõiduga meistrivõistlustelt 1989. a. Klaipedas, kus koos võistkondliku üldvõiduga tegid Toivo Hallikivi (UR2RRR/ES2RR), Toomas Kull (UR2RJ/ES2RJ), Toivo Kasonen (UR2RDJ/ES2DJ) ja treener-mehaanik Arvo Saluri (UR2RQV/ES1QV) auhinnalaua puhtaks ka individuaalarvestuses. Kõigilt raadiospordialadelt, milliseid NSV Liidus aastatel 1970 – 1989. a. üldse viljeldi (sidepidamine lühi- ja ultralühilainetel, raadio-orienteerumine, radistide kiirus- ja mitmevõistlus) ja üleliidulisi esi- või meistrivõistlusi peeti, toodi Eestisse rohkem kui 60 noorte ja täiskasvanute klassi medalit.
Ei saa paraku mööda minna aga ka ajastu probleemsetest tahkudest – olid ju kontaktid läänemaailmaga nõukogude ideoloogiale pideva ohu allikaiks, seega ka amatöörid kindlasti need, kelle tegemisi tuli jälgida. Kahetsusväärselt said mitmedki Eesti amatöörid tõsiselt räsida 1980. a. STAS-i (Saksa DV julgeolekustruktuur) poolt algatatud ja läbi Moskva KGB siin kohapeal suureks puhutud “spiooniaktsioonis”. Nii mõnigi mees pidi seetõttu ajutiselt isegi vanglamüüridegagi tutvust tegema…
 
Sellistena – tehniliselt, sportlikult ja organisatsiooniliselt küllalt tugevaina, kuid jätkuvalt ideoloogilise ”soustiga” üle valatuna astusid Eesti raadioamatöörid uue ajastu künnisele.
 
 
Artikleid ja salvestusi sellest perioodist:
 
 
 
Jälle Eesti lipuga ja ES-kutsungiga
On tähelepanuväärne, et raadioamatöörid “taastasid” Eesti Vabariigi poolteist aastat varem, kui see poliitilises elus tõelisuseks sai. Tõepoolest, ES kutsungid kõlasid jälle eetris 1. jaanuarist 1990 a. Muidugi juhtus see tänu sellele, et Baltimaade sõjaeelsed kutsungid olid hiljem üle antud NSVL-i poolt kasutatavate raadiokutsungite eesliidete hulka ja et Baltikumi lobitöö Moskvas oli piisaval tasemel. Sellega oli esimene samm iseseisva Eesti raadioamatörismi suunas astutud, järgmist sammu sai juba loogiliselt astuda peale Eesti poliitilise iseseisvuse taastamist.
Kuid ka Eesti Vabariigi enda taassünni juures ei saadud mitte läbi raadioamatööride abita, sest tihtipeale oli keerulistes tingimustes just nn. alternatiivside see, mis toimis ja millele võis loota. Alates Balti ketist, läbi Eesti Piirivalve side organiseerimise kuni 1991. a. augustikuu dramaatiliste sündmusteni, kui alaliste sidekanalite toimimine oli häiritud, olid Eesti amatöörid need, kes kõik endale võetud tehnilised ja sidealased ülesanded ka edukalt täitsid ja seega Eesti riigi taassünnile vahetult ning igati kaasa aitasid. Siin jääb alatiseks ajalukku just meie amatööride poolt efektiivselt toiminud Vene armee soomukite kolonni raadioside tõhus segamine 1991 a. augustis, mis ilmselt paljuski otsustas Eestile soosalt kulgenud arengu neil keerulistel päevadel ning hoidis ära muidu igati tõenäolise sõjalise konflikti.
Kuna aeg oli raske ja bensiiniga kitsas, siis otsustati, et Eesti Raadioamatööride Ühingu taastamise koosolek toimub tõeliselt raadioamatöristlikul viisil – eetris. Nii viidigi 14.detsembril 1991 80m lainealal (sagedusel 3645 kHz) läbi Eesti Amatööride Nõukogu koosolek, kus maakondade volitatud esindajad taastasid hääletades ERAÜ ning valisid selle esimese sõjajärgse juhatuse. Sinna kuulusid Enn Lohk - ühingu president (ES1AR), Jaan Nikker (ES3GZ), Arvo Pihl (ES5MC), Ako Põhako (ES8AY) ja Albert Noor (ES0CB). 
Juunis 1992 tunnistas ERAÜ taastamist ka IARU ning kinnitas ametlikult meie ühingu täisõiguslikuks liikmeks oleku järjepidevust selles maailmaorganisatsioonis. Vaata ajaloolist dokumenti siit!
Juhatuse ees seisvad ülesanded polnud aga kergete killast – sisuliselt oli nullist vaja üles ehitada funktsioneeriv ühiskondlik organisatsioon, mis oma lipu alla koondaks lõviosa ala harrastajaid Eestis ning esindaks seda valdkonda väärikalt nii riigi institutsioonide kui ka välismaailma ees. Algusaastad olid kaunis rasked, sest kogu tegevus tugines sisuliselt vaid inimeste entusiasmil, töö kõrvalt näpistatud vähesel ajal ning tegijate endi isiklikel rahakottidel – möödanikku olid vajunud need aastad, kui paljusid asju sai tasuta või siis tutvuse ehk sidemete kaudu ning ALMAVÜ-l oli ka amatööride tarvis oma kindel eelarve. Sotsialismi kadumisega kadus ka see “vana maailm”, asemele aga ei olnud esialgu veel suurt midagi pakkuda – Eesti oli sisenenud kapitalismi ülesehitamise ajajärku, kus peamisteks reguleerijateks on turumajanduse karmid reeglid.
altSiiski hakkasid õige pea paistma organiseeritud ühistegevuse viljad – ühingu oma häälekandja, ES-QTC algatamine (esimene ES-QTC number ilmus juba 1990. a. talvel) on kindlasti algusaastate tähtsamaid saavutusi. Jätkus suviste kokkutulekute traditsioon – kui esimene kokkutulek rahvuslipu all peeti juba 1988. a. suvel Viitinas Võrumaal, siis ES-id olid pika vaheaja järel jälle koos Mustjärvel, Tartumaal 1990. Igasuvised kokkutulekud on seega jätkuvalt ühtedeks ERAÜ tippsündmusteks. Peagi leiti, et taastamist väärib ka vahepeal soiku jäänud ULL välipäevade korraldamine. ERAÜ ultralühilaine toimkonna ning ka terve juhatuse kaasabil algatati nüüdseks laialdast populaarsust võitnud ning tõeliselt rahvusvaheliseks kujunenud Eesti Lahtine ULL Välipäev, mille esimene võistlus peeti 1992 a. juunikuus. Et lühilained ei tahtnud sugugi kehvemad olla, siis reorganiseeriti siiani Eesti sisestena toimunud Eesti lühilaine meistrivõistlused 1995 a. lahtisteks rahvusvahelisteks võistlusteks “ES Open HF Championship”, mis kiiresti saavutas tuntuse nii Baltimaades kui ka mujal Euroopas.
altRahvusvahelise raadiospordi osas kippus aga “rong” ES-de eest ära sõitma – “võidurelvastumine” super contest-jaamade ehitamiseks oli raja taga võtnud enneolematu ulatuse, siinsed rahakotid olid aga selle tempo pidamiseks liiga kõhnukesed. Seoses ES2WX klubi ümber profileerumisega peamiselt ultralühilaineile, jäi tõsisemalt Eestit suurtel lühilaine võistlustel tollel perioodil esindama tartlaste Arvo Pihli (ES5MC), Toomas Soometsa (ES5RY) ja Juhan Põldvere (ES5QX) eestvedamisel moodustatud meeskond. Täiendades pidevalt Lõuna-Eestis paiknevat “baasi” jõuti küllalt heade tulemusteni multioperaator klassides ning astuti kohati kandadele ka superjaamadele Euroopas. Samas saavutasid Eesti amatöörid üsna kõrgeid kohti lühilaineil ka individuaalarvestuses – 100W võistlusklassis näitas head taset tänaseks paraku meie hulgast juba lahkunud Toomas Kull (ES2RJ), QRP klassis on seni ületamatuna püsinud vanameister Arvo Kallaste (ES1CW). 
 
alt1990ndate keskpaik tõi ka Eestisse välismaal tööstuslikult toodetud amatööraparatuuri võidukäigu, iseehitamist jäi järjest vähemaks. Siiski on raadioamatörismis veel palju sellist, kus tehnilist annet tarvis, seda eriti ultralühilaineil. Heal tasemel konstruktoritena kõrgsagedustehnikas olid end juba tõestanud Mart Tagasaar (ES1NJ) ja Hellar Pagi (ES1II), uue noore tegijana tõusis aga varsti valdkonna liidriks Viljo Allik (ES5PC). Viljo evitas esimesena Eestis gigahertside lainealad (esimene 5.6GHz töötav aparatuur oli loodud küll juba varem, Viimsi klubi poolt 80ndate lõpus), olles pioneeriks nii 10, 2.3 kui ka 3.4 GHz’l. Tänaseks on Viljo nendel lainealadel jõudnud juba ka arvukate EME sidedeni. Järge ootab aga 24GHz ning veelgi kõrgemad sagedused...
 
alt
Et niisuguste tugevate tehnikute küünal mitte vaka all poleks ja et ka teiste amatööride tehnilisi saavutusi laiemalt tutvustada, kutsuti uuesti ellu ERAÜ tehnikapäevade traditsioon. Esimene ühingu egiidi all korraldatud talvine tehnikapäev toimus Tallinnas jälle 9. jaanuaril 1999 a.  
 
Uue sajandi esimese aastakümne teine pool on aga meie hulgast esile toonud uue maailmaklassist tegija. Ehitades ja arendades oma Jõgevamaal paiknevat võistlusjaama, on Tõnno Vähk (ES5TV) jõudnud maailma lühilaine raadiospordi absoluutsesse tippu. Tema saavutuste hulgas on Euroopa esikohad mainekal CQWW DX SSB võistlustel, paljude teiste rahvusvaheliste võistluste võidud või siis kohad esikolmikus. Tõnno jaamast on parandatud mitmeid seniseid Eesti tipp-tulemusi suurtes rahvusvahelistes võistlustes, on võidetud Euroopa arvestuses ka meeskondlikke esikohti ning saadud isegi Euroopa rekordite omanikuks. Eesti lühilaine raadiospordi kõigi aegade säravaim tulemus sündis aga 2010 a. suvel, kui Eesti võistkond kooseisus Tõnno Vähk (ES5TV) ja Toivo Hallikivi (ES2RR) saavutasid kohalesõiduga maailma raadiospordi meistrivõistlustel Moskvas (WRTC-2010) kõrgelt hinnatava teise koha paljude maailma tugevaimate contest-man’ide ees! Lisaks toodi koju eriauhinnad parima SSB skoori ning suurima kordaja saavutamise eest. Võib julgelt öelda, et Eesti on maailma lühilaine võistlusspordis taas uhkelt kaardil ja tegijate esireas!
 
Tutvu ülevaatega WRTC-2010 kohta:alt
 
 
 
 
1999.a. kevadel pani ERAÜ esimene sõjajärgne president Enn Lohk oma ameti maha, kuna põhikirjaga ettenähtud kaks ametiaega said ümber ning Paide üldkoosoleku otsusega valiti 13. märtsil ühingu uueks juhiks Tiit Praks, ES7RE. Nimetatud kaks ametiaega olid ühingule andnud väga palju, nende aastate vältel tehtud ülesehitustöö on eripreemiat väärt! Tiit asus tarmukalt uue ning värske jõuga asja edasi viima, kuid… saatus tahtis teisiti. Veel enne aastatuhande vahetust, 1999 a. detsembris jõudis Eestimaale kurb sõnum – Tiit Praks hukkus Soomes autoõnnetuses. Samal aastavahetusel läks manalateed ka Eesti raadioamatörismi Grand Old Man, ERAÜ auliige Karl Kallemaa, ES5D.
 
2000. a. kevadel Paides üldkoosolekul toimunud erakorralistel valimistel valiti uus ERAÜ juhatus, mille esimeheks sai Arvo Pihl, ES5MC, aseesimeheks Tõnu Elhi, ES1DW. Mõningate muudatustega juhatuse ning toimkondade koosseisus oli nimetatud tiim ühingu tüüri juures kaks ametiaega, st. kuni 2006 a. aprillis toimunud üldkoosolekuni. Tallinnas 1. aprillil 2006 toimunud ERAÜ üldkogul valiti ühingule uus juhatus (oli samuti ametis 6 aastat), mille esimeheks sai Tõnno Vähk, ES5TV. Alates 2012.a. aprillist on ühingu juhatuse esimeheks aga Jüri Ruut, ES5JR. Ühingu juhatus koos toimkondade esimeeste ning ühingu tehnilise koordinaatoriga moodustavadki selle aktiivi, kes korraldab ja suunab täna Eesti raadioamatööride organiseeritud tegevust ühingu põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks, selleks, et raadioamatörism kui hobi, kui “elamise viis” saaks väärikalt Eestis edasi kesta ning areneda.
 
 
 
Ülevaate koostanud:        Jaan Nikker, ES3GZ,
 Arvo Pihl, ES2MC
 Arvo Kallaste, ES1CW
 
Update: 24.06.2012
 
Kasutatud kirjandus:
1.    Henno Ustav. Mõnda Eesti raadioamatööridest ja nende kutsungitest aastail 1924-1940. ES-QTC nr.1, 2/3.
2.    Vaino Kallas. Veel raadiost ja raadioamatörismi sünniloost. ES-QTC nr. 8, 9,10.
3.    Henno Ustav. Veel raadiost ja raadioamatörismi sünniloost.ES-QTC nr.11
4.    Paul Sammet. Minu raadiotee ajas ja ruumis. ES-QTC nr. 5, 6, 7.
5.    Teolan Tomson.Eesti raadioamatööride sõjajärgne arengulugu. ES-QTC nr.11, 12, 13, 14, 15, 16.
6.    Laine Kallaste. Quo vadis, ERAÜ. ES-QTC nr.22, 23.
7.    Reino Janhunen. Alussa oli kipinä. SRAL 1996.
8.    Ringhääling. Tallinn 1929                                   
9.    Enn Lohk. Üks pilt möödanikust. ES-QTC nr 2/56 (2009)
10. Jaan Nikker. Raadioamatörism Eestis aastail 1924-1940. Ettekanne ERAÜ Talvepäeval 2005.
 
 
Viimati uuendatud Kolmapäev, 19 Juuni 2013 22:19